Septembris 2009 sõlmisid Tallinna Linnaplaneerimise Amet ja Tallinna Tehnikakõrgkool lepingu uurimistöö läbiviimiseks teemal „Linnaehituslik analüüs ja planeerimisettepanekud 1960-ndate tüüpelamute (seeria 1- 317) kvartalite kaasajastamiseks”. Maa-alade planeerimise aine kursuseülesanne oli sellega leitud. Uurimistööga hakkasid tegelema arhitektuuri eriala IV kursuse üliõpilased prof. Rein Murula juhendamisel.
Vitali Lagutenko projekti järgi ehitatud seeria 1-317 tüüpelamud on kolme- kuni viiekorruselised paneel- või telliselamud, mida ehitati Nõukogude Liidus aastatel 1959-1985. Massiliselt püstitati neid Nikita Hruštšovi võimuloleku perioodil, tema järgi said need korterelamud ka oma hüüdnime – hruštšovka (Хрущёвка).
Miks on hruštšovkade teema käsitlemine ja uurimine vajalik? Loodusteadused pakuvad siinkohal linnaehitajale abiks mõiste relikt, mis omas teadusharus tähistab jäänukit, endisajast säilinud pinnavormi või organismi. Selliseks reliktseks objektiks võib pidada ka hruštšovkat, linnaehituslikult on see pigem pinnavorm kui elav organism. Hruštšovka kui endisaja jäänuk ei vasta enam tänapäevastele elustandarditele. Võtame siinkohal näiteks hruštšovka korteri tüpoloogia, kus abiruumide suurus ja osakaal ei vasta kuidagi kaasaegse majapidamise nõudmistele. Puuduste nimekirja eesotsast leiame veel madalad laed, ülisuured soojakaod, autouputuse krundil ning kitsad, liftideta trepikojad. Lühidalt öeldes, hruštšovkadel puudub elukvaliteet, mida kaasaegsete lahendustega oleks võimalik saavutada.
Uurimistöö käigus vaadeldi hruštšovkade alasid Sõle, Tööstuse ja Spordi tänaval, Pärnu ja Paldiski maanteel, Uue-Maailma piirkonnas ning Stroomi ranna-alal. Uuriti nende piirkondade ajaloolist kujunemist ning analüüsiti alade linnaruumilist ülesehitust Kevin Lynch’i metoodikast lähtuvalt, kuivõrd Lynch’i märgilise tähtsusega linnauurimus “The Image of the City” kuulus ka kursuse kohustusliku metoodilise õppematerjali hulka.
Uurimistöö koosnes kahest etapist. Esimeses osas tuli üliõpilaste töögruppidel lisaks linnaehituslikele aspektidele analüüsida hruštšovkade saneerimise ehitustehnilisi võimalusi ja probleeme võrrelduna asendushoonestuse võimalike lahendustega. Uuriti elamute ning nende sisestruktuuri tüpoloogiat, majanduslikke ja ehitustehnoloogilisi aspekte, hoone sisekliimat ning keskkonnatingimusi mõjutavaid tegureid. Tähelepanu pöörati ka teiste riikide varasematele kogemustele korterelamute saneerimisel.
Uurimistöö teises etapis koostati projektlahendused valitud kvartalite uushoonestuseks. Vaatamata ühtsele lähteülesandele, esitleti hindamiskomisjonile, kuhu kuulusid lisaks kursusejuhendajale ka Tallinna Linnaplaneerimise Ameti üldplaneeringu osakonna juhataja Martti Preem ning Irina Raud, eriilmelisi ideelahendusi. Projektlahendused ulatusid praktilistest kvartalit perimetraalselt ümbritsevatest ettepanekutest lennukate, vabavormsete hooneteni välja, ära ei põlatud ka viilkatuseid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et võrdlev analüüs näitas ilmekalt tüüpelamuseeria 1-317 põhilisi tüpoloogilisi ja ehitustehnilise puudusi, mida ei ole võimalik saneerimise käigus oluliselt parandada. Ka põhjalik ümberehitus, mis säilitaks olemasolevast hoonest ainult ehituskehandi, on rekonstrueerimisel pigem takistav faktor kui kokkuhoidu pakkuv lahendus. Seega oleks asendusehitus kõige ratsionaalsem tee selliste hoonete saneerimisel.
Asendusehituse teostamine sellistes mahtudes võib tunduda veidi utoopiline, kuid samas elab ju rohkem kui pool Tallinna elanikest vanemates paneelmajades, mille saneereimine peab toimuma lähiajal. Loomulikult tekivad selliste arenduste realiseerimisel keerukad omandiprobleemid. Ainuvõimalik tee oleks kas riigi või munitsipaliteedi juhtiv, vastutav ja garanteeriv roll selliste projektide käivitamisel. Arvestades EL direktiividest tulenevat kohustust lähiaastatel oluliselt vähendada soojakadusid elamumajanduses, on selle teemaga tegelemine paratamatu.
