Tallinn, Lennujaama-Ülemiste piirkonna linnaehituslik visioon ja avaliku ruumi analüüs, kutsutud ideekonkurss, 2020, arendamiseks valitud töö​

Arhitektid: Rein Murula, Aleksei Tihhonov, Karl Koosa, Kristiane Karine Kand

Ülemiste akvaurbanism

Ideeprojekti eesmärgiks on Tallinna Lennujaama reisiterminali, Rail Balticu terminali ja perspektiivse Tallinn-Helsingi tunneli metroojaama ruumiline ühendamine. Selleks on loodud mitmekesine ja innovatiivne urbanistlik maastik. Sõna “maastik” ei ole siin juhuslikult: projekti eesmärgiks on lisaks funktsionaalse ja mitmekesise liikumisruumi loomisele visualiseerida tänapäevast rohelist mõtlemist, millele lisandub olulise elemendina vee eksponeerimine urbanistlikus keskkonnas – akvaurbanism.

Linnaehituslik struktuur

Ala läbib eriilmelisi väljakuid ja ühistransporditerminale ühendades visuaalselt selge liikumistrajektoor, mis pole traditsiooniline ühetasandiline lai tänav, vaid kahetasandiline tänavgalerii. Tänavagalerii ülemine tasand on ette nähtud isesõitvatele minibussidele, liikuvatele kõnnitee eskalaatoritele või teistele liikuvatele kergliiklusvahenditele s.h. pakirobotitele, pakilintidele. Alumisel, tõstetud galeriiga kaetud, tasandil liiklevad jalakäijad ja jalgratturid. Postidele tõstetud looklev liikumistee jätkab Rail-Balticu terminaliga alustatud liikumissuunda, tuues piirkonda dünaamilise elemendi ning piiritledes lennujaama laienduse esise väljaku.

Hoonestuskava

Rail Balticu asukohta tähistavad kaks polüfunktsionaalset kõrghoonet – märkehitist n.ö. lääne ja ida väravatorn. Kõrghooned on kuni 25-korruselised. Ülejäänud planeeritud hoonete kõrgused on vahemikus 6–14 korrust. Korruselisuse vaheldumisega saavutatakse silueti mitmekesisus. [—]
Ala on regulaarse tänavavõrgustikuga jagatud selgeteks korrapärasteks kvartaliteks. Lennujaama poolses osas transformeeruvad tänavad majadevahelisteks kanaliteks, mis tekitavad illusiooni hoonete paiknemisest tehisjärves. Alale moodustub akvaurbanistlik roheline ökoloogiliselt puhas ja jätkusuutlik keskkond. Rohevõrgustikku täiendav vee-element annab piirkonnale kordumatu omanäolise identiteedi, mis antud kohas on õigustatud nii lokaalselt – Ülemiste järve kui Tallinna joogivee allika naabrus – kui globaalselt: vesi kui 21. sajandi kuld. [—]
Ideelahenduse eesmärk on kahetine: materialiseerida vee tähtsust visuaalselt esteetilistel eesmärkidel, mis ühtlasi mõjuks sõnumina vajadusest sellega kokkuhoidlikult ümber käia kui ka praktilistes innovatiivsetes tehnilistes lahendustes: vee jätkusuutlikus taaskasutamises, maa-aluste kollektorite asemel kogutakse/juhitakse vett loomulikul viisil, hoonete juures vett kogutakse ja taaskasutatakse erinevatel otstarvetel. [—]
Vesi on tähtis ressurss, kuid linnades on see tavaliselt peidetud maa alla (veevarustus ja kanalisatsioon) või tara taha (Ülemiste järveäärne on inimestele suletud ala), kuid planeeritud kvartalis moodustab see olulise avaliku linnaruumi osa, olles toodud visuaalselt k o h a l o l e v a k s.

Avalik ruum

Piirkonna avalik ruum on mitmekesine ja volatiilne. Hoonete esimestel korrustel paiknevad avalikud funktsioonid: kohvikud, restoranid, baarid ning teenindus-, meelelahutus-, tervisespordi- ja elustiiliasutused nii vee ääres kui vee peal, piknikukohad haljasaladel. Sise- ja välisruumi seostest tekib interaktiivne avalik ruum. Väärtustatakse erinevuste mitmekesisust (Diverse City). Avar liigendatud väljak Rail Baltica terminali poolses osas on võimalus erinevateks pop-up sündmusteks ja ettevõtmisteks. Väljakutel on võimalus korraldada tänavaturge, toidu- ja söögimesse, organiseerida veemuusika kontserte ja etendusi, rahvaspordiüritusi (tänavakorvpall, lauatennis). Vesi võimaldab pealtvaatajaid-kuulajaid-esinejaid vajadusel suunata-hoida turvalises teineteisest eraldatud kauguses.
Väljakute liigendatus võimaldab korraldada ja eristada erineva intensiivsusega tegevusi – näiteks vabaõhu raamatukogu. Väljakutele saab integreerida päikesepaneelidega kaetud suvepaviljone-lehtlaid rahvusköökide restoranidele, mis toovad linnarahva ja külalised einestama, sest on võimalik leida sobilik koht nii päikese- kui varjuterrassi näol. Vette rajatud avalikud skulptuurid on efektselt vaadeldavad ja valgustpeegeldavad, olles ühtlasi vandalismi eest kaitstud.

Veepinnad on olulised avaliku ruumi liigendajad, toimides füüsilise eraldajana (viirusejärgses ühiskonnas muutus ruumi eraldav funktsioon eriliselt tähtsaks), kuid jäädes samas visuaalseks ühendajaks. Piirkonna identiteeti tugevdab vee eksponeerimine esteetilise elemendina: vesi on voolav, purskav, sulisev,langev, mullitav, värviline, pladisev, udutav. Vesi niisutab õhku ja jahutab, veepeegeldused on atraktiivsed.
Piirkonnas leiavad koha urbanistlik vihmapark, veeväljak, vihmatänav, vee-restoran, udu tänav jne. Vesi mõjub kõikidele inimese tajudele, rahustab visuaalselt ja rütmiliselt (purskkaevu vee rütm, vaikselt suliseva vee meditatiivne mõju). Vesi rikastab keskkonna tajumist ja mõtestamist universaalse elukeskkonnana.

Innovatiivsed tehnilised lahendused, tark linn

Piirkonda tuuakse uudne ja innovatiivne arhitektuur. Veevarustus ja kanalisatsioon lähtub 21. sajandi veesüsteemide uutest põhimõtetest, lähtudes taaskasutuse ja keskkonnasäästvuse printsiipidest. 

Vihmavett ei juhita kollektoritesse, vaid suunates maksimaalselt tagasi pinnasesse, kasutades erinevaid vett läbilaskvaid pinnakatteid, mis absorbeerivad vihmavett looduslikult (murupinnad, multšid, pinnakatteparketid). Vihmavee kogumiseks ja taaskasutamiseks integreeritakse hoonetesse veekogumise paagid. Sademevee ärajuhtimisel-immutamisel kasutatakse hetkelise koormuse vähendamiseks akumulatsioonipaake. Hoonetesse nähakse ette halli vee süsteemid. 

Planeeritud hoonete jahutussüsteemidena kasutatakse sademevee taaskasutust mahutite näol. Vett vajavad rohelised katused ja terrassid, veekatused (näiteks garaažide kohal) on efektsed ja ökonoomsed ruumikasutuses. 

Terviklikult väljaarendatav hoonestatav kvartal võimaldab arendada kõrgtehnoloogilist agrourbanismi. Sademevee akumuleerimine ja taaskasutus võimaldab välja ehitada vertikaalseid kasvuhooneid ning kasvatada rohelust terrassidel ja katustel, kasutades hallvett hoonete kasvusüsteemide torudes, suurtes kogustes kasvumulda mitte kasutades. 

Energia keskkonnasäästlik kasutus tuleneb elektri- ja soojaveepaneelidest (kaldpaigaldus horisontaalsetel katusepindadel ja vertikaalpaigaldus fassaadidel), ventilatsioonisüsteemides soojuse taaskasutamisest ning vundeerimisel energiavaiadest.