Hea linnaruumi tunnuseks on seal viibivate inimeste hulk ja nende vahel tekkivad positiivsed kontaktid. Selge ja lihtne kriteerium.
Sellist inimest rohkust ja selle baasil tekkivate kontaktide hulka kui hea linnaruumi kriteeriumit on esmakordselt kirjeldanud tuntud taani arhitektuuriteoreetik Jan Gehl oma raamatus ” ELU MAJADE VAHEL” , mille esmatrükk on aastast 1971.
Gehl jagab inimese aktiviteedid välisruumis kolme gruppi:
- paratamatu tegevus-aktiviteet, mis on koolis või tööl käimine, igapäevaste ostude sooritamine, bussi ootamine – teiste sõnadega on need igapäevased kohustuslikud tegemised, mis sooritatakse sõltumata ilmast ja aastaajast kui ka sõltumata linnaruumi iseloomust.
- soovitud tegevus-aktiviteet, need on tegevused, mis sünnivad inimeste valikute põhjal, milleks aeg, koht ja meeleolu on sobivad – näiteks tass kohvi nurgapealses tänavakohvikus, väike jalutuskäik bussisõidu asemel jne.
- sotsiaalne tegevus-aktiviteet, see on tegevus, mis otseselt sõltub tuttavate inimeste kohtamisest avalikus linnaruumis ning sellistet juhukohtumistest inspireeritud tegevus, ehk siis kahe eelmise tegevuse võimendumine piisava hulga inimste sattumisel ühte kohta.
Gehli diagramm näitab ilmekalt kuidas linnaruumi kvaliteedi hindamise mõõdupuu on seal viibivate inimeste hulk. Ta on ka läbi viinud põhjaliku uurimise leidmaks avalikus ruumis viibimist soosivaid ja eemale tõukavaid faktoreid.
Oma raamatus vaatleb Gehl üsna kriitliselt 60-70 rajatud modernistlikke elamukvartaleid ning eelkõige nende projektide oskamatust näha avalikku linnaruumi ja selle kvaliteeti. Elamurajoonid lahendati paratamatu tegevuse põhiselt – tööle, kooli, mikrorajooni ABC-sse ja soe tuba televiisoriga. Põhiväärtuseks oli majade sobilik paiknemine päikese suhtes, et oleks piisav valgustus. Linnaruumi kvaliteedi pidi tagama rohke haljastus. Olemasolev tänavate võrk kui avaliku linnaruumi skelett lõhuti ning asendati vabaplaneeringulise mustriga, millele olevat leitud tuge isegi vöökirjadelt. Ei tea kas Tõnis Vint tahaks täna tunnistada, et Mustamäe vabaplaneering on inspireeritud eesti rahvuslikust vöökirjast, mis peaks kandma ju salasõnumit.
Selgub, et kõige suuremaks kaotuseks oli traditsioonile tänava kadumine modernisltikust elamukvartalist. Just kitsuke tänav oli see, mis suutis endas edukalt kanda kõike kolme avaliku linnaruumi funtsiooni, võimaldades paratamatud tegevused tootes samas juurde kontake, mis oluliselt suurendasid valikulise ning sotsiaalseid tegevusi.
Kas on võimalik taastada traditsioonile tänav modernislikus elamurajoonis?
Loomulikult mitte.
Kas lõhume paneelikad maha? Jah!!!
On sellele alternatiive?
Ega maju tänavate, teede äärde tagasi pööra. Madalamaks võiks ju teha, mida on ka mitmes rikkamas riigis proovitud. See küll väärtustaks üksikut maja, aga kogu avaliku linnaruumi kvaliteeti ta ilmselt ei muuda.
Esimene teema, millega võiks tegeleda oleksid magistraalid, mis ühendavad uuselamurajoone kesklinnaga. Ehk siis Gehli määrangute kohalselt kannavad nad täna ainult paratamatu tegevuse aktiviteedi funtsiooni – otsetee töölt, koolist koju, mida kiiremini seda parem. Aga kui need magistraalid muuta inimese, aga mitte autode keskseks.
Meie uuselamurajoonide tänavad on liiga laiad. Mugava tänaruumi laiuse piisav on distants, mille juures on inimene äratuntav. Prokseemika ütleb, et seeon maksimaalselt 30 m. Sõpruse puiestee hoonete vahelise ala laius on ca 70 m. Mõistliku tiheduse saavutamiseks peaks selle magistraali jagama pooleks. Keskele võiks tulla üks mitmefukstisooniline hoonete rida, äripindade, kohvikute ja kauplustega esimesel korruse. Kõregamal klassikalist natuke büroosid ja kõrgemad korrused võiksid hõivate uut tüüpi korterid rohkete terraside ja klaasitud rõdudega. Saaksime uue tänava , mille üks pool oleks hoonestatud traditsioonilist linnatänavat järgivana ning teine pool kannaks modernistlikku avatud ruumi kuvandit. Hoone maa- alune osa oleks üks pikk parkimismaja, mis mahutaks nii uushoonestusele vajalikud autod kui ka täna olemasolevate elamute vahel parkijad.
Linnaehituslik lõige Sõpruse puiestee hoonestuskavast:
See vabastaks palju avalikku ruumi autodest ning annaks võimaluse uuteks valikulisteks tegevusteks, näiteks ühine ajapidamine. Põllumajanduslik tegevus paneelelamute vahel meenutaks küll Leningradi blokaadi, kus nälja piir linnaelanikud on sunnitud esmased toiduained kasvatama oma akna all. Tegu oleks siiski teemaga ” Rural Urbanism”- Linn kolib maale, maaelu kolib linna. Sellist projekti näitas Veneetisa arhitekuuribiennaalil Aldo Cibic, kelle väljapaneku teemaks oli mitme maailmalinna elustiili muutmise ettepanekud.
Meie uuselamurajoonide revalveerimise motoks võiks olla tänavate taaselustamine ja uute aktiviteetide leidmine elamute õuealadele.
Arhitekt Rein Murula
